- このトピックは空です。
-
投稿
-
Olen alati olnud selline ettevaatlik tüüp. Ma ei hüppa külma vette enne, kui olen põhja ära katsunud. Ma ei osta asju, mida ma pole kolm korda järele mõelnud. Ja ma kindlasti ei hakka kunagi mängima asju, kus pean oma raha sisse panema. See on lihtsalt minus. Mu sõbrad ütlevad, et ma olen igav. Aga ma ütlen, et ma olen praktiline.
Üks teisipäeva õhtu aga läks kõik teistmoodi.
Olin haiguslehel. Mitte et ma oleks väga haige olnud – lihtsalt külmetus, mis ei tahtnud üle minna. Istusin kodus, telekas mängis mingi vana film ja ma tundsin end nagu kinnine loom. Tahtsin midagi teha. Aga mis? Lugesin juba kõik uudised läbi. Sõbrad olid tööl. Isegi kass magas.
Siis meenus mulle üks asi. Mu naise vend rääkis eelmisel nädalal mingist veebilehest, kus saab mängida ilma raha sisse maksmata. “Päriselt ka,” ütles ta. “Saad boonuse ja mängid sellega. Kui võidad, on see sinu oma.” Ma naersin siis. Tundus liiga hea, et olla tõsi.
Aga täna, selles haiguses igavuses, mõtlesin: miks mitte kontrollida?
Leidsin lehe. Tundus korralik – disain oli puhas, mitte mingit kahtlast reklaami. Ma registreerisin end ära. Ja siis ma nägin seda, millest mu naise vend rääkis: Vavada sissemakseta boonus. See oli otse silme ees. Kiri ütles, et ma saan mängimiseks teatud summa ilma et peaksin oma kaarti näitama. Ma vajutasin “aktiveeri”. Ootasin, et süsteem küsib mingit koodi või midagi. Aga ei. Summa lihtsalt ilmus mu kontole.
Tundsin end peaaegu halvasti. Kas see on lubatud? Kas ma teen midagi valesti? Aga siis mõtlesin: “See on nende pakkumine. Kui nad seda annavad, siis miks mitte võtta?”
Alustasin mänguga, mis tundus kõige lihtsam. Ei mingeid keerulisi reegleid. Lihtsalt keerutad ja vaatad. Ma ei pannud suuri panuseid – ainult natuke, et aega veeta. Esimesed kümme minutit olid igavad. Kaotasin natuke, võitsin natuke tagasi. See oli nagu õõtsumine.
Aga siis ma proovisin teist mängu. See oli teistsugune – rohkem värve, rohkem boonuseid. Ma ei saanud alguses arugi, kuidas see töötab. Aga mul polnata kiiret. Haiguslehel pole kuhugi minna. Vavada sissemakseta boonus andis mulle võimaluse õppida ilma riskita. See oli nagu laenatud õnn.
Kakskümmend minutit hiljem juhtus see. Ma vajutasin ühe nupu. Ekraan hakkas särama. Ma ei saanud aru, mis toimub. Aga numbrid hakkasid kasvama. Esimene võit – viisteist eurot. Teine võit – kakskümmend. Kolmas – viiskümmend. Ma vaatasin kella. Kell oli viis minutit möödas. Summa oli juba saja viiekümne euro peal.
Mu süda hakkas taguma. Ma olin võitnud raha. Raha, mida ma sisse ei pannud. Raha, mis oli puhas boonus. Ma teadsin, et seal on tõenäoliselt mingid tingimused – et pean teatud summa läbi mängima enne väljamakset. Aga ma olin valmis sellega nõus olema. See oli ikkagi rohkem, kui mul hommikul oli.
Ma mängisin veel natuke. Kaotasin osa tagasi. Aga lõpuks, kui mu boonusraha oli muutunud puhtaks rahaks, vajutasin “väljamakse”. Sada kakskümmend eurot. Minu omad. Ilma et oleksin sentigi oma taskust pannud.
Järgmine päev rääkisin oma naise vennale. Ta naeris. “Ma ütlesin sulle,” ütles ta. Ja ta oligi õigus. Ma olin alati nii ettevaatlik, et ma ei proovinudki midagi uut. Aga Vavada sissemakseta boonus oli midagi muud. See polnud hasartmäng minu rahaga. See oli lihtsalt võimalus.
Kas ma olen sellest ajast saadik mänginud? Olen. Aga ainult siis, kui on sissemakseta pakkumisi. Ma olen endale lubanud: ma ei pane oma raha kunagi sisse. Ja ma olen sellest kinni pidanud. Mõnikord ma kaotan boonuse. Mõnikord võidan natuke. Aga see on minu jaoks lihtsalt lõbus. Nagu loterii, kus pilet on tasuta.
See esimene kord jääb mulle alati meelde. Ma istusin kodus, nina tilkus ja ma võitsin sada kakskümmend eurot. Ma ostsin selle eest uued kõrvaklapid. Ja iga kord kui ma neid kannan, mõtlen sellele teisipäeva õhtule. Haige, igav ja täiesti ootamatult hea.
